Pärl-naise võlu sümbol

Pärl on üks maailma hinnatumaid kalliskive. Kui rubiin on kalliskivide kuningas, siis pärl on kuninganna.

Võib ju vesta  muinaslugu kastetilgast, mis austrikarbi avatud poolmete vahele kukkudes kuukiirte paistel pärliks kivistub, ometi on pärli lugu palju proosalisem.

Kui limuse karpi sattub võõrkeha, hakkab loomake selle ümber pärlmutrit kerima, et sissetungija paigal püsiks ja haiget ei teeks.

Kuigi pärlikarpe leidus kunagi paljudes vetes, nii Jaapanis kui ka Ameerikas, on neid kõige rohkem hävitanud just inimeste ahnus. Tahitil trotsisid sukeldujad saatust, hüpates haidest kubisevasse laguuni, et 30 meetri sügavuses leida üksainuski musta pärliga auster.

Naturaalpärliks kutsutaksegi pärli, mille puhul inimese käsi on mängus olnud vaid ilu üles noppimisel. Kultuurpärli lugu algab aga aastast 1916, kui Kokichi Mikimoto patentis oma üsna verise pärlikasvatus meetodi. Nimelt nülitakse kolmeaastaselt limuselt karbipoolme pärlit tekitav kiht, mis pannakse ümber lihvitud pärlmutterkuuli. Nii saadud pärlikott või emapärl sätitakse elava akoya austri karpi, kellelt oodatakse ideaalselt ümmarguse, sileda veatu pinna ja tugeva läikega toodangut.

Kuigi hiinlased olid juba 13. sajandil õppinud jõekarbi mantlisse tillukesi mudakuule või luutükke sokutama, siis kultuurpärli kasvatamisele pani aluse just see Mikimoto paarkümmend aastat kestnud uurimistöö.

Kui sajandeid oli pärlikee kandmine, vaid väga rikaste privileeg, siis nüüd kui spetsiaalsetes pärlifarmides hakati kasvatama kultuurpärleid, olukord muutunud. Sellest ajast peale ongi pärlitega kaunistatud ehted ja pärlikeed muutunud taskukohaseks paljudele. Kultuurpärlid jagunevad omakorda veel sool- ja mageveepärliteks. Hinnalt on soolveepärlid kallimad, sest nad on suuremad ja pilkupüüdvamad kui mageveepärlid.

Pärlite hindamisel arvestatakse kõige rohkem tema värvust (kalleimad on mustad ja roosad, odavamad kreemikad ja hallid), sära, pindmise pärlmutrikihi paksust, veatust, kuju ja lõhelisust.

Tavalised valged pärlid on harilikult Austraalia päritoluga, Jaapani ja India pärlid on tavaliselt roosakad ja ereda helgiga, Panama pärlid aga kuldselt säravad. Kõige põnevamad on aga Polüneesia mustad pärlid e.Tahiiti pärlid, mis küütlevad vikerkaarevärvides nagu paabulinnu saba.

Musta pärli peetaksegi oma erakordselt varjunditerohke värvi ja müstilise läike tõttu “Pärlite kuningannaks”.

Kuna pärl sünnib läbi suurte kannatuste, usutakse, et tänu sellele suudab ka pärl ise mõista inimeste kurbust ja valu. Legendides omistatakse pärlitele erilisi müstilisi võimeid ja raviomadusi. Rooma naised näiteks magasid pärlikeedega, et nende uni oleks magusam ja unenäod ilusamad. Indias usuti, et pärlid tagavad meelerahu ning muudavad keha ja vaimu tugevaks. Vanades Aasia kultuurides kasutati pärleid veel silmade, südamehaiguste, palaviku, seedehäirete ja verejooksu ravimiseks.

Euroopas usuti aga, et pärlitolmu või terve pärli neelamine aitab ravida meeli, tervendab südant ning rahustab närve (legendi järgi kuuluvat pärlid merejumalannale ning andvat oma kandjale rahu ja tarkust). 

Pildid / - ilupilt_p2rlijutt